F_ck s_it stack.

Mul on väljundit vaja. Matet ei taju mitte sittagi, võiksin sama hästi süüria keelt lugeda. Tahaks Cudi kõrva panna ja rattaga sõitma minna, aga Hartz tegi sellega jeehat. Päeval on kõndida ka lamp. Pole naq kuhugi minna. Tegin endale 12 klass eluplaani. Ma olen selle üle isegi suht uhke. Aga jah, first item on the agenda on suvetöö ja obviously ei saaa ma matest aru. Lebo. Homme on konsultatsioon ja peale sada matused. Mood on nii laes licalt. Tahaks kellegiga rääkida või nutta või karjuda või kakelda või jumal teab mida. Aga ei saa. Mul on hea meel, et mul on sellised sõbrad, aga ma ei taha nendele halada. Ega lüüa. Ega karjuda. Ma olen 2 nädalat oma vihahoogusi talitsenud ja hiirt, lauda seina ja ust mitte löönud. Täna lõin. Valus oli. Tühjusele on lisandunud ärevus. When will this shit end, seriously. Mu unistused on nii ilusad, carefreed (hah), edukad, õnnelikud. Ma vaatan tulevikku, eirates olevikku. See aitab. Ajutiselt.

Lähen Pirtale jooksma. Või jooksen põlluni ja teen suitsu.

Gogo.

Tere maailm 2.5

Tere jälle maailm. Alustuseks võin öelda, et post tuleb depressiivne ja kõik on pask.

Kirjutan üldse seetõttu, et mu sees on tühjus. Ängistus, viha, pettumus ja kõik muu pask. Kaalusin elutute kehade peale  rageimist aga otsustasin valida tsiviliseerituma mooduse.

Nii.

Ma jätsin Liisu maha. Tüdruk, keda ma tahtsin 4 aastat koos Kaspari ja Robiga. Tüdruk kelle tõttu armutult hülgasin oma sõbrad, tekitasin Kassile depreka ja lõhkusin meie crewi. Tüdruk kes näitas mulle eelmine aasta, mis tunne on olla armunud ja õnnelik. Tüdruk, kellga mu vestlussõnumite arv on 1640. Tüdruk, kellele kaotasin süütuse. The list goes on.

Ja enam teda ei ole.

Tegelikult oli meie suhe jahenenud juba pikemat aega. Talvel suutsin jälle oma koolihariduse omandamise perse keerata ja võimatult raskeks teha. Olen veel koolinimekirjas in btw. Vaevu. Talv oli veits sketchy. Lootsin, et suvi teeb kõik heaks ja ilusaks, et käime kohtades ja oleme noored ja õnnelikud ja jajajaaj TÜRRRRAAAAAAAAAAAAA. Mida vittu ma mõtlen. Nahka ma niii loll suudan olla. Ta räigelt pushis meie suhet. Ta aitas mul üle saada mingitest kompleksidest ja oli koos minuga läbi pasa ja tulise mensuvere. Ja ma näitan, et ma hoolin sellega, et lihtsalt lampi, mingisugusel laupäevasel päeval, veits pohmelliga ptlen talle, et me ei saame enam sellises suhtes olla. Ja nüüd. Mida vittu ma nüüd teen.

Mul prolly ongi rohkem endast kahju. Ma teesklen vist iseendagi ees. Fuckin mis vend ma siuke olen lihtsalt? Eksistensiaalsed küsimused ftw. Vbl ma tahan lihtsalt tähelepanu. Ma tean, et tahan et keegi seda posti loeks. Miks?

Et kellegil must kahju oleks. Tahaks sensi meikida. Räigelt. Tahaks, et seda rõvedat tunnet poleks mu sees. Et rõhuv tühjus oleks täidetud. Et saaksin naeratada ilma alko ja pealeta. Et oleks siiralt lõbus olla. Eneskindlust. Keha. Võhma. Raha.

Ma ei suuda ette kujutada mis tunne Liisul on. Ma vaatasin talle silma kui ta murdus. Ma vaatasin pealt oma kätetööd. Tema nukrus oli kõikehõlmav ja see jäi siia tuppa varjudesse. Minu pähe.

Praegu on sellest möödas nädal. Kõik peale Niidu ja Kaspari lähvad Pärnu partyma. Ka Liisu. Ta ei tahtnud mind sinna ja oleks minematta jätnud kui ma oleks läinud. Ma ei läinud. Nüüd ma kõngen kodus. Lebo fap suits dub videomäng facebook refresh. ÜLI FAKKIN KÕVA. Ma olen oma autokooli raha maha joond. Ma ei ole ennast vist kunagi nii luuserina tundnud.

Mul on tunne, et lähen hulluks.

 

 

 

Lebo kurb lõpp on sellel postil. Kui keegi juhtub seda lugema ja mõtleb, et miks ma selliseid asju üldse kirjutan, siis vastus on siin: Ma ei taha sõpradele rohkem halada. Need mõtted on siin postis kinni. Nad ei pääse siit. Ma dumpin on soovimatuid  emotsioone siia. See on sõna otseses mõttes meele_lahutus.