Tuduaeg

Okei. Ma siis kirjutan midagi. Eem, ma sain koooli edasi. Ajee. Viisin suvetööõpetajatele lilli ja Murakale veini. Pärast umb 9 kuust puhkust on suht lahe koolis olla. Istun enamus tundides Liisuga, kes on suht craazy koolis, vähemalt viimasel ajal. See teeb tuju rõõmsaks. Rõõmus ise ei näe väga sedamoodi välja ja  kurdab,  kui lamp on kool. Ma kinnitan, et see möödub: varsti läheb niikuinii nii rämedaks ära. See aasta ei tohi jälle kõike perse keerata, nagu kolme aasta jooksul kombeks on saanud(pooleks põlv, meningiit, possession ). Jeps, mu tervis on siuke fucker lihtsalt. Ajaa, meil on Liisuga tekkinud mingisugune tõbisuse  jagamise teema: umbes nädal on ta minu käes ja siis annan Liisu hoolde tagasi.

Nii. Täna oli psühholoogia tund, mis oli täiega chill. Istusin algatuseks Kaspari kõrvale klassi tahanurka, siis vahetasin kohta ja olin teises pingis. Õpeteja, kes on esmamulje järgi haritud ja huvitav mees, nägi kahjuks naeratuste ajal Hartviku moodi välja. Downer-no-boner. Nojah, igatahes ma tahan sinna tundi kivis peaga minna. Kehaline  seevastu ei olnud nii äge. Kehaline oli lamp.  Kehaline oli vähe munn. Jooksmise kannatas ära, kuna klapid olid peas ja ei kuulnud oma idiootidest rühmakaaslaste lolli iba aga korvpallimäng(vihkan kossu)  nägi välja umbes siuke, et meile, häpsidele, anti pall ja siis vaadati mida me sellega teeme. Loomaaed. Ma lootsin, et Mirkko hakkab meist sportlasi tegema, aga huijannõi. Sport on lahe ka muidugi. Vägalamp. Ma tahan oma ihaldusväärset keha timmida aga kehaline ei ole küll see koht, kus see juhtub.

See annab posti mõõtmed välja küll. Kui ma vääääääääga viitsin, või kui Liisu mind väga palju tagant kiusab (mkm), siis mul on siia paar projekti välja mõeldud. Tglt sa kiusad piisavalt

See ei ole üldse deep post. Sorri, ma enam ei tee.