Tere maailm ja linnailm. Päris raske on. Raske on alustada. Ma ei ole 2 aastat siia mitte midagi lisanud ja tunnen, et nüüd on aeg. See koht, kus inimesel peaks hing olema on mul tühi ja miskipärast arvan, et siia kribamine täidab selle. Niipalju küsimusi (lahe sõna btw) on peas. Ja pepu sügeleb. Kannikas, mitte … oh forget it.
Nii. 2010 aasta suvi on olnub minu 17 aasta parim. Isegi koolist väljakukkumise oht ei ole suutnud mu naeratust näolt ära tirida. “Ma saan hakkama” olen iseendale ja kõigile sisendanud. Mul ei jää muud üle.
Selline muretu ja õnnelik tunne on mind terve suve hõlmanud. Ma tean miks. Ka Sina tead. Ja teised võivad arvata.
Mis veel? Kas peaks nalja ka viskama (kaugele)?
Kui keegi seda teemat siin lugema hakkab ja ma miskipärast pikemat aega ei kirjuta, siis lööge mulle tissiga näkku.
Ps. kui keegi tahab siis ma teen siia oma halva luule jaoks eraldi lehe.
